Kuidas avastati surfaktant?

1929 Kurt von Neergard:     

· vastsündinu atelektaas hüaliinmembraanide tõve (HMD) puhul tuleneb erilisest pinnapingest kopsus

· Tegi katseid: puhus väljalõigatud kopsu õhku ja vedelikku ning uuris hingamismehhaanikat.

· Clements avastas 1957, et alveoole katab kiht (surfice), mida ta nimetas kopsude surfaktandiks

· Kui on vaja kõrget rõhku, on pinnapinge kõrge, ja kui madalat rõhku, on pinnapinge madal (=pinnakile tasakaal)

· Nimetas selle aine põhieesmärki: antiatelektaatiline faktor

· Mary Ellen Avery uuris HMD surnud vastsündinute kopsu: mulle, vahtu ei tekkinud

· 1959: pindaktiivse aine puudumine ebaküpses kopsus põhjustab kopsude kokkulangemise ekspiiriumi lõpul, mis võib olla HMD patogeneetiline faktor

· Pattle (1971) uuris sõjagaase (fosgeen tekitas kopsuturset) ja vahu teket vähendavaid aineid

· Vajas mullide stabiilsuse mõõtmist

· Leidis, et kopsust pärit mullid püsisid kauem kui seerumi mullid; et alveoolide pinnal peab olema mingi madala pindpinevusega aine

· Merisea loote mullid ebastabiilsed, ajalise meriseapoja mullid stabiilsed – ebaküpses kopsus peab olema pindpinevus tõusnud!

· Enneaegsel võiks olla tegemist alveooli kattekihi häirega: nõrkus (verest tuleb transudaat) või kattekihi enda aine kuhjumine

· Seda ei pannud klinitsistid tähele